Savipinnas on  üks kehvemaid variante, mis krundil ette võib tulla. Igale poole saab ehitada, aga kulutused võivad suure täitematerjali koguse tõttu kasvada kuni 30%.

Tegime just Türi kanti ühe vundamendi, kus samuti oli tegemist savipinnasega. Oluline on märkida, et esineda võib pruunikat – ja sinakat savi. Pruunika savi puhul sisaldub selles palju liiva ja vesi läheb pinnasest tasapisi ka läbi. Sinaka savi puhul nagu sattus meil ette Türil on iseloomulik, et tal puudub vee läbilaskevõime täielikult ja kui tal kuhugi minna pole,  siis jääb ta selle peale pidama. Sinisavi puhul on veel tähelepanuväärne see, et kui vesi savi pealt ära juhtida muutub pinnas väga tugevaks. Sellist olukorda kogesime ka tehtaval vundamendil, kus killustikaluse tihendamisel märjal ajal pinnas ujus, kui aga vesi ära juhiti, oleks aluspind nagu kivistunud.

Savise pinnase väljakaevamisel oleme tavaliselt kasutanud lintkoppa. Sellise masina jõudlus on palju suurem, kui ratastraktortil. 120 m2  sügavusega 1,5 m kaevab kusagil päevaga ära, kui ei pea väljavõetavat täidet kuhugi ära viima. Temaga saab objektil suvaliselt manööverdada ning see ei jää mutta kinni.

Ülimalt keeruline on enne pinnase nägemist hinnata, mis seal all tegelikult toimub, mistõttu tuleb pahatihti teha muudatusi töö käigus. Antud vundamendi tald oli projekteerija poolt armeeritud 12 mm armatuurrauga alumises kihis. Ebastabiilse pinnase puhul võib aga sellest väheks jääda. Nii sai töö käigus lisatud ka ülemise kihi armatuur. Kui tallast teha kandev tala, siis võtab see juba väga suuri koormusi vastu. Liiatigi ei teki probleemi palkmaja puhul, kus koormused võrreldes kivimjaga on kordades väiksemad.

Äärmiselt kehvade pinnaste puhul oleme kasutanud vundamendi aluspinna stabiliseerimiseks ka kogu ulatuses raudbetoonplaadi valu. Sedasi tekib ujuv alus, mis külmakergete või muude kõikumiste korral töötab ühtlase plaadina.