Keskkonnasõbralik käitumine ei ole ammu enam pelgalt idee vaid kõige loomulikum ja põhiline argument tootmise ja seonduvate strateegiate valikul. Hea puidutöötlemisettevõte kasutab oma tootmises ära 80% tekkivatest tootmisjääkidest. Seejuures vähendab kaasaegse tehnoloogia kasutamine nende jääkide teket. Optimaalne efektiivsus kõikide tegevuste elluviimisel ja nende sujuvus minimeerib tootmise kulud, sealhulgas energia tarbimise, ning lubab luua kõrget väärtust tarbijale ja keskkonnale.

Puitehitiste planeerimise puhul tuuakse kõige sagedamini jätkusuutlikuse faktidena välja sellised pikale elutsüklile lisanduvad „rohelised“ kasud nagu: väike energiakulu tootmisel, kasutamisel ja ümbertöötlemisel; minimaalne reostuse tekkimine kasutamise ajal; madal süsiniku eraldumise tase tootmisest utiliseerimiseni.

Suures plaanis saab jagada inimesed kolme rühma: need kes tarbivad vähe ja seega saastavad vähe; need kes tarbivad palju ja odavat ning seetõttu saastavad kõige rohkem; ja need kes tarbivad teadlikult seda,
mis on keskkonnale kõige sõbralikum. Esimesse rühma kuuluvad vaeste riikide elanikud, kel puuduvad võimalused teistsuguseks valikuks. Paraku elada vaesuses ei ole ka keskkonna säästmise huvides mõistlik.
Viimase rühma klientidele rahulolu tagamiseks ja oma jätkusuutlike eesmärkide saavutamiseks pingutavad elukeskkonnast hoolivad tootjad kes lisaks oma tegevussuunale valivad ka partneriteks vaid neid ettevõtteid, kes lisaks kvaliteetsete toodete produtseerimisele suhtuvad keskkonnategurisse vastutustundega.

Ameeriklane David Brower, prominent ja mitmete keskkonnaorganisatsioonide asutaja, on öelnud: „There is no business on a dead planet“ (surnud planeedil puudub (äri)tegevus). Ettevõtted, kes võtavad endale kohustuse läbi toote ja protsessi hoolida ühiskonna heaolu eest järjepidevalt, jäävad oma valdkonnas tegevaks ka tulevikus. Nende päralt on tarbija usaldus.